Pressiteade

20.10.2026

Kuidas toetada ennastjuhtivat õppijat? Ida-Virumaal alustas 33 õpetajat arenguteekonda

Mis siis, kui laps ei käitu halvasti sellepärast, et ta ei taha, vaid sellepärast, et ta veel ei oska teisiti? 

Ida-Virumaa alustavate õpetajate arenguprogrammi III lend alustas 33 õpetajaga. Kahepäevane avakohtumine tuletas meelde, et õppija toetamine algab tema mõistmisest ning õpetaja areng julgusest ka ise õppida, katsetada ja eksida. 

16.–17. oktoobril kogunesid Ida-Virumaa lasteaedade, üldhariduskoolide ja kutsehariduse õpetajad IDA Hubi filmilinnakusse ning Meresuu SPA-sse, et alustada ühist arenguteekonda. 

Ida-Viru Hariduskopteri ja Noored Kooli koostöös ellu kutsutud arenguprogramm toimub juba kolmandat korda. Tänavuses lennus osaleb 33 õpetajat, kelle seas on nii esimesi samme tegevaid õpetajaid, teisest valdkonnast haridusse tulnuid kui ka kogenud õpetajaid, kes on alustanud tööd uues haridusasutuses. 

Kuigi osalejad töötavad erinevas vanuses õppijatega, selgus juba esimestes aruteludes, et nende igapäevased küsimused on üllatavalt sarnased. 

Kuidas äratada õppijas huvi? Kuidas toetada tema iseseisvust ja vastutustunnet? Mida teha, kui õpilane ei keskendu või keeldub kaasa töötamast? Kuidas luua klassis või rühmas keskkond, kus kõik tunnevad end turvaliselt ja tahavad õppida? 

Neile küsimustele otsiti vastuseid koos Noored Kooli kogukonnajuhi, õpetaja ja koolitaja Mona Mägi Soomeriga. 

Õpetaja areng algab valmisolekust ise õppida 

Avakohtumise üks keskseid mõtteid oli, et muutused hariduses algavad õpetaja enda hoiakutest ja valikutest. 

Koolitusel tutvuti joone peal ja joone all mõtteviisiga. Joone peal olles on inimene avatud, uudishimulik ja valmis õppima. Joone all olles kipub ta ennast kaitsma, otsima süüdlast või keskenduma sellele, miks midagi ei ole võimalik teha. 

Õpetajatöös võib see erinevus avalduda väga lihtsates olukordades. 

Kui õpilased ei tööta tunnis kaasa, võib õpetaja mõelda, et tänapäeva lapsed ei taha enam õppida. Kuid ta võib küsida ka teisiti: mida saan mina muuta, et õppijatel oleks lihtsam kaasa tulla? 

See ei tähenda, et õpetaja vastutaks kõige eest või suudaks iga probleemi üksi lahendada. Küll aga aitab selline mõtteviis keskenduda sellele, mida õpetaja saab päriselt mõjutada. 

Arenguprogrammis ongi oluline koht õpetaja eneseteadlikkusel, oma töö analüüsimisel ning valmisolekul proovida uusi lähenemisi. 

Koolitusel kõlanud krabi kestavahetuse võrdlus aitas seda mõtet hästi edasi anda. Selleks et kasvada, peab krabi loobuma vanast kestast, mis on seni teda kaitsnud. Ka õppimine võib tähendada ebamugavust, ebakindlust ja eksimise võimalust. 

Kui ootame õppijatelt julgust proovida, eksida ja uuesti alustada, peame ka ise olema valmis sama tegema. 

Kas kõik õpilased peavad jõudma eesmärgini ühte ja sama teed mööda? 

Üks avakohtumise arutelusid puudutas 21. sajandi oskusi ja nüüdisaegset õpikäsitust. 

Koolitusel kasutatud jalgratturite pildiseeria näitas esmalt mitut last, kes liikusid sama eesmärgi poole erinevatel radadel. Üks tee oli sile ja sirge, teine kivine, kolmas täis takistusi. Seejärel muutusid ka jalgrattad ning lõpuks asusid lapsed ühiselt rajama teed, mis aitaks kõigil edasi liikuda. 

Pildid kutsusid küsima: kas õppimine peab kõigi jaoks välja nägema ühesugune? Kas piisab sellest, et anname kõigile sama ülesande ja ootame sama tulemust? Või peaksime mõtlema, milliseid tingimusi ja tuge iga õppija eesmärgini jõudmiseks vajab? 

Nüüdisaegne õpikäsitus rõhutab õppija aktiivset rolli. Teadmised ei teki ainult õpetajat kuulates, vaid õppija loob uusi arusaamu oma varasemate kogemuste, katsetamise, arutlemise ja koostöö kaudu. 

Seetõttu ei ole õpetaja ülesanne üksnes teadmisi edasi anda. Üha olulisemaks muutub oskus kujundada õpikeskkond, kus õppija saab ise mõelda, küsimusi esitada, valikuid teha ja oma õppimise eest vastutust võtta. 

Ennastjuhtivaks õppijaks ei sünnita. Selleks kasvatakse järk-järgult ning õpetajal on selles oluline roll. 

Iga käitumise taga on põhjus 

Kahe päeva üks mõtlemapanevamaid teemasid oli õppijate käitumise mõistmine. 

Koolitusel käsitleti positiivse kavatsuse põhimõtet: inimese käitumisel on tema enda jaoks mingi põhjus või eesmärk, isegi kui käitumise viis on sobimatu. 

See ei tähenda, et iga tegu oleks hea või vastuvõetav. Küll aga kutsub see õpetajat enne hinnangu andmist küsima, mida laps oma käitumisega väljendada püüab. 

Kui õpilane segab tundi, võib olla lihtne järeldada, et ta on laisk, pahatahtlik või lihtsalt ei taha õppida. 

Aga mis siis, kui ta ei saa ülesandest aru? Kardab eksida? Ei oska abi küsida? On väsinud, ärev või tunneb, et ei saa hakkama? 

Koolitusel kõlas mõte: 

„Keegi pole sinu vastu, kõik on enda poolt.“ 

Teisisõnu ei pruugi õppija keeruline käitumine olla suunatud õpetaja vastu. Ta võib püüda end kaitsta, tähelepanu saada või tulla toime olukorraga, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud oskused. 

Selline vaatenurk aitab õpetajal eristada last tema käitumisest. 

Õpilane ei pea iga päev tõestama, et ta on hea. Õpetaja saab alustada eeldusest, et laps tahab hakkama saada, isegi kui ta seda veel ei oska. 

Mida teha, kui kolmeaastane laps lööb? 

Ühe praktilise näitena käsitleti olukorda, kus kolmeaastane laps lööb teisi. 

Esimene reaktsioon peab olema selge: löömine tuleb peatada ja tagada kõigi turvalisus. 

Ent ainult keelamisest ei pruugi piisata, kui laps ei oska veel oma tundeid sõnades väljendada, konflikte lahendada või tugevaid emotsioone juhtida. 

Koolitusel vaadeldi, kuidas õpetaja saab sellises olukorras tegutseda. 

Kõigepealt tuleb löömine rahulikult peatada ja anda lapsele selge sõnum: „Ma ei luba lüüa. Löömine teeb haiget.“ 

Seejärel vajab endast väljas laps täiskasvanu abi rahunemisel. Alles siis, kui ta on rahunenud, saab õpetada sobivamaid viise oma vajaduste väljendamiseks: „Lõpeta!“, „Minu kord!“ või „Õpetaja, palun aita.“ 

Sama oluline on toetada haiget saanud last ning aidata olukorda hiljem heastada. 

Selle näite kaudu jõuti laiemalt olulise küsimuseni: 

Kas keskendume ainult sellele, kuidas panna laps sobivalt käituma, või õpetame talle ka oskusi, mida ta selleks vajab? 

Turvaline õpikeskkond algab suhetest 

Koolitusel rõhutati, et õppimine eeldab turvatunnet. Laps peab tundma, et teda märgatakse, väärtustatakse ja temasse suhtutakse lugupidavalt. 

Üks oluline põhimõte oli, et kuigi õpetaja ja õpilase suhe kujuneb mõlema osalusel, on selle hoidmisel suurem vastutus täiskasvanul. 

Mõnikord võivad kõige enam tähelepanu ja tuge vajada just need õpilased, kes näivad õppimisest kõige vähem huvitatud olevat. 

Suhete loomine ei pea alati tähendama pikki individuaalseid vestlusi. Olulised on ka väikesed igapäevased teod: õpilase nimepidi tervitamine, tema käekäigu vastu huvi tundmine, tunnieelne lühike vestlus või siiras rõõm kohtumise üle. 

Kui õppija tunneb, et õpetaja temast hoolib ja teda austab, on lihtsam luua usaldust, teha koostööd ning võtta vastu tagasisidet. 

Samas ei tähenda hooliv suhe piiride puudumist. Vastupidi – turvalises õpikeskkonnas käivad soojad suhted, selged ootused ja järjepidevad kokkulepped käsikäes. 

Miks õpilane ei keskendu? 

Õpetajate aruteludes kerkis korduvalt esile tähelepanu hoidmise küsimus. 

Koolitusel vaadeldi, kui palju võib õppija keskendumist mõjutada tema ümber toimuv ja tema enda enesetunne. 

Tähelepanu võivad hajutada müra, väsimus, nälg, isiklikud mured, ebamugav õpikeskkond või kaaslaste tegevus. Mõnikord on ülesanne liiga lihtne, mõnikord liiga keeruline. Mitmekeelses klassis võib takistuseks olla ka see, et õppija ei mõista piisavalt hästi õpetaja juhiseid. 

Seega ei saa vähest keskendumist automaatselt pidada huvipuuduseks. 

Õpetaja saab õppimist toetada, kui muudab eesmärgid ja juhised selgeks, vähendab segajaid, kasutab aktiivõpet ning loob tunnile arusaadava ülesehituse. 

Eriti oluline on see Ida-Virumaa haridusasutustes, kus ühes rühmas või klassis võivad õppida väga erineva keeleoskuse, kogemuse ja õpivajadusega lapsed. 

Hea tunnikord ei teki ainult reeglitest 

Kahe päeva jooksul käsitleti ka väga praktilisi klassi ja rühma juhtimise võtteid. 

Üks oluline erinevus on reeglitel ja käitumisrutiinidel. Reegel võib öelda, et tunnis kuulame üksteist. Rutiin aga aitab õppijal täpselt mõista, mida ta selleks tegema peab. 

Näiteks saab õpetaja koos õppijatega kokku leppida, kuidas antakse märku rääkimissoovist, mida tehakse pärast ülesande lõpetamist või kuidas palutakse abi. 

Koolitusel tutvustati mitmeid võimalusi, mida õpetajad saavad oma töös kasutada: 

• kokkulepitud märguanded tähelepanu saamiseks, näiteks käe tõstmine või kindel helisignaal; 

• liikumispausid ja vaikusehetked, mis aitavad pärast aktiivset tegevust uuesti keskenduda; 

• nähtav päevakava, õpieesmärgid ja ülesannete järjekord; 

• taimerid, mis aitavad aega planeerida; 

• emotsioonikaardid ja tujuskaalad, mis toetavad tunnete märkamist; 

• õpilastele antud vastutusrollid ning kaaslaste abistamine; 

• selged sammud iseseisvaks ülesannete lahendamiseks. 

Oluline ei ole kasutada võimalikult palju erinevaid meetodeid, vaid leida need, mis konkreetse rühma või klassi õppimist päriselt toetavad. 

Arutleti ka selle üle, kuidas reageerida tundi segavale käitumisele. Mõnikord piisab õpetaja pilgust või vaiksest märguandest. Teinekord on vaja olukord peatada, käitumist rahulikult kirjeldada, kokkulepet meelde tuletada või anda õppijale võimalus rahuneda. 

Eesmärk ei ole üksnes saavutada vaikne klass, vaid kujundada keskkond, kus õppijad teavad, mida neilt oodatakse, ja oskavad järjest iseseisvamalt tegutseda. 

Õpetajad said ka ise õppija rollis olla 

Avakohtumine ei koosnenud ainult ettekannetest. 

Osalejad arutlesid paarides ja rühmades, võrdlesid oma kooliaegseid kogemusi tänapäevase õppimisega ning otsisid ühiselt lahendusi õpetajatöös ette tulevatele olukordadele. 

Ühes harjutuses tuli kaaslast kuulata kaks minutit ilma vahele segamata. 

Pealtnäha lihtne ülesanne pani mõtlema sellele, kui sageli kipume teise inimese mõtet lõpetama, kohe nõu andma või oma kogemust jagama. 

Aktiivne kuulamine tähendab aga oskust olla kohal ja anda teisele inimesele ruumi oma mõtete väljendamiseks. 

Sama kehtib õppijate puhul. Kui õpetaja annab küsimuse järel piisavalt mõtlemisaega ega kiirusta vastusega, saab rohkem lapsi võimaluse kaasa mõelda. 

Mõnikord ei vaja õppija kohe uut selgitust. Ta vajab aega, et ise vastuseni jõuda. 

Lasteaiast kutsekoolini – erinevad õppijad, sarnased väljakutsed 

Üks arenguprogrammi suurimaid väärtusi on võimalus tuua kokku eri haridusastmete õpetajad. 

Avakohtumise aruteludes jagasid lasteaiaõpetajad kogemusi eri vanuses ja erineva arengutasemega laste toetamisest ning koolivalmiduse kujundamisest. 

Põhikooliõpetajate jaoks olid olulised õpimotivatsioon, klassi juhtimine, mitmekeelsus ja ühiste kokkulepete järgimine. 

Gümnaasiumi- ja kutseõpetajad tõid esile õppijate väsimuse, koormuse, motivatsioonipuuduse ning küsimuse, kuidas aidata noortel näha õppimise tähendust ja võtta vastutust oma valikute eest. 

Kuigi olukorrad on erinevad, jõuti sageli sarnaste küsimusteni: kuidas luua usaldust, märgata õppija vajadusi, seada piire ning anda õppijale järjest rohkem iseseisvust? 

Just selline kogemuste vahetamine aitab näha oma igapäevatööd uue nurga alt. 

Alustav õpetaja vajab enamat kui ühte koolitust 

Arenguprogrammi avakohtumisel räägiti ka sellest, mida alustav õpetaja oma koolilt või lasteaialt vajab. 

Uues töökohas alustamine tähendab palju enamat kui oma aine või rühma tundmaõppimist. Õpetaja peab kohanema asutuse töökorraldusega, looma suhted kolleegide ja õppijatega, valmistama ette õppetööd ning leidma aega oma kogemuste analüüsimiseks. 

Seetõttu on oluline, et alustaval õpetajal oleks selge arusaam tööülesannetest ja ootustest, võimalus küsida abi ning mentor või kogenud kolleeg, kelle poole pöörduda. 

Samuti vajab ta aega tundide ettevalmistamiseks, oma töö analüüsimiseks ja teiste õpetajatega kogemuste vahetamiseks. 

Õpetaja toetamine ei ole ainult tema enda vastutus. Oluline roll on ka haridusasutuse juhtkonnal ja kogu kollektiivil. 

Ida-Viru Hariduskopteri arenguprogramm täiendab haridusasutustes pakutavat tuge, luues maakondliku võrgustiku, kus õpetajad saavad õppida ka väljaspool oma kooli või lasteaeda. 

Ees ootab terve õppeaasta ühiseid avastusi 

Avakohtumine oli alles pikema arenguteekonna algus. 

2026/2027. õppeaasta jooksul kohtuvad õpetajad regulaarselt ning külastavad ka üksteise haridusasutusi. 

Programmi järgmistes kohtumistes käsitletakse õpetaja rolli, õppimismeetodeid ja -strateegiaid, lõimitud aine- ja keeleõpet, aktiivset ainetundi, suhete loomist ja hoidmist, õpipädevust, ennastjuhtivat õppimist ning õpetaja enesehoidu. 

Olulisel kohal on regulaarne refleksioon ja supervisioon, mis aitavad õpetajatel oma tööolukordi mõtestada ning keerulistele küsimustele koos lahendusi leida. 

Programmis tutvutakse ka mõtleva klassiruumi meetoditega ning otsitakse võimalusi, kuidas õppijad saaksid senisest enam ise avastada, arutleda ja koostööd teha. 

Arenguprogrammi tugevus peitub ka osalejate endi kogemustes. Iga õpetaja toob kaasa teadmised ja oskused, millest teistel on võimalik õppida. 

Järgmine kohtumine toimub 10. novembril 2026. 

Ida-Virumaa õpetajad õpivad koos 

Tänavuses arenguprogrammis on esindatud õpetajad järgmistest haridusasutustest. 

Üldhariduskoolid: Jõhvi Gümnaasium, Kohtla-Nõmme Kool, Toila Gümnaasium, Narva Kesklinna Kool, Narva Eesti Gümnaasium, Narva Paju Kool, Narva Keeltelütseum, Illuka Kool, Sillamäe Gümnaasium, Kohtla-Järve Kesklinna Põhikool ning Maidla Kool ja lasteaed. 

Lasteaiad: Kohtla-Järve Lasteaed Kirju-Mirju ja Sillamäe Lasteaed Päikseke. 

Kutseharidus: Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, sealhulgas COSMOS ning Sillamäe ja Narva õppekohad. 

Täname kõiki haridusasutusi, kes väärtustavad õpetajate professionaalset arengut ja võimaldavad neil programmis osaleda. 

Suur tänu meie heale koostööpartnerile Noored Koolile ning Mona Mägi Soomerile sisuka, praktilise ja mõtlemapaneva avakohtumise eest. 

Muutus algab meist endist 

Kahe päeva jooksul kõlas palju häid mõtteid ja praktilisi soovitusi, kuid kõige olulisem sõnum oli lihtne: õppimine algab turvatundest, headest suhetest ja valmisolekust mõista teist inimest. 

Kui õpetaja näeb keerulise käitumise taga õppijat, kes vajab tuge, oskusi või julgustust, avaneb võimalus midagi päriselt muuta. 

Kui õpetaja julgeb ise õppida ja katsetada, annab ta sama julguse edasi ka oma õpilastele. 

Ja kui õpetajal on kõrval toetav võrgustik, ei pea ta oma väljakutsetega üksi toime tulema. 

Sest enne, kui ootame muutust õppijatelt, peame olema valmis ka ise õppima ja muutuma.