Alles kaks aastat tagasi kardeti, et vene noored ei suuda Kohtla-Järve vastavatud riigigümnaasiumis eesti keeles õppida ja kool peab vene õppekeelele üle minema. Seda ei juhtunud – vene noored õpivad hoolega eesti keelt, küll raskustega, kuid saavad hakkama.

Mulle meeldib, et meie koolis õpivad eesti ja vene noored koos ja suhtlevad omavahel sõbralikult, ütleb Kohtla-Järve gümnaasiumi eesti keele õpetaja Katre Sosi. Ta meenutab oma lapsepõlve Nõukogude ajal, mil eesti ja vene lapsi hoiti rangelt lahus. Tema lasteaia ühes pooles olid vene ja teises eesti lapsed. Kokkusaamise puhuks varuti kive, et teise poole lapsi nendega loopida. Kust selline suhtumine tuli? Katre Sosi arvates sellest, et eesti ja vene lapsed ei puutunud omavahel üldse kokku ja olid eraldatud oma territooriumile – puudus suhtlus ja koos tegutsemine. „Päris hirmus, mis tollal toimus,“ meenutab õpetaja Sosi. Ta on väga rahul, et Kohtla-Järve riigigümnaasiumis õpivad eesti ja vene noored koos, arutavad üheskoos koolielu küsimusi, korraldavad üritusi, käivad koos keelekohvikus. „Seda on väga meeldiv kõrvalt vaadata!“ ütleb Katre Sosi.

Kohtla-Järve gümnaasiumil on läinud väga hästi ja oma roll on selles olnud läbimõeldud eesti keele õppel ja tugisüsteemil. Gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetajad toovad välja põhimõtteid, millest nad eesti keelt õpetades lähtuvad. Vene noored peavad saama tunnis võimalikult palju eesti keeles rääkida, ja seda ka päevakajalistel teemadel: näiteks lugedes artikleid eesti ajalehtedest ja jälgides eestikeelseid raadio- ja telesaateid. Eesti keeles nõrgematele noortele on sisse seatud tugisüsteem: eesti keele süvaõppe moodul, individuaalõpe, keelekootsing, õpilasmentorid ja keelekohvik.

Kuidas kogu süsteem konkreetselt töötab, sellest räägivad gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetajad Katre Sosi, Signe Abel ja Kätlin Sass.

SUULINE EESTI KEEL

Kätlin Sass: Mina õpetan eesti keelt kõigis gümnaasiumiklassides ja püüan panna vene noored oma tunnis võimalikult palju eesti keeles suhtlema. Kirjutame ja loeme peamiselt teemadel, mis aitavad noortel suuliselt suhelda. Enamiku materjalist kogun ma kokku õpikutest ja meediast. See on suur töö, kuid niisugust õpikut, mis kataks kogu ainekava, kahjuks veel pole.

Katre Sosi: Õpik on nagu auto: tehase väravast välja sõites hakkab kohe oma väärtust kaotama. Õpiku koostamine on ju pikk protsess ja selleks ajaks, kui ta valmis saab, on kõik meie ümber juba muutunud. Samas peab kool hoidma õpilasi kursis sellega, mis meie ühiskonnas just praegu toimub. Seepärast loeme tunnis päevakajalisi uudiseid, kuulame raadiouudiseid, podcast’e, vaatame telesaateid, filme.

ÜMBERPÖÖRATUD KLASSIRUUM

Signe Abel: Me kasutame ümberpööratud klassiruumi meetodit. Vene noored loevad kodus eestikeelseid tekste või vaatavad neile etteantud telesaateid ning täidavad nende põhjal ülesandeid. Me ei vaata kogu telesaadet, vaid valime sealt lõike, mis tunni teemaga haakuvad. Kui saatelõik on pikk, siis jagame selle väiksemateks osadeks, et õpilased suudaksid uut informatsiooni paremini vastu võtta.

Katre Sosi: Noored vaatavad saatelõiku kodus endale sobival ajal ja sobivas tempos. Kui koolis kokku saame, siis arutleme vaadatu üle. Lisaks telesaadetele meeldivad vene noortele „Ööülikooli“ raadioloengud. Näiteks sel sügisel kuulasime „Ööülikoolis“ Jaak Jõerüüdi loengut poliitikast ja inimestest. Ka Valdur Mikita avaldas vene noortele sügavat muljet.

SÜVAÕPPE MOODUL

Katre Sosi: Eesti keele süvaõppe moodul on noortele, kelle eesti keel ei ole gümnaasiumisse astudes kõige parem. Põhjused on erinevad: mõni on tunnistanud, et pole viitsinud õppida, mõnel on eesti keele õpetajad pidevalt vahetunud jms. Süvaõppe mooduliga toetame vene noortel eelkõige seda eesti keelt, mida on vaja füüsika-, bioloogia-, geograafia-, ajaloo- ja teiste ainete tundides. Me viime vene noored nende õppeainete sõnavaraga varakult kurssi, et nad tundides segadusse ei satuks. Huvitav on, et vene noortele füüsikatermineid õpetades pidin ma ise ka gümnaasiumi füüsika meelde tuletama, tegin huvi pärast isegi Taskutarga füüsikatesti ära. Põnev oli vene noortele ka bioloogiatermineid õpetada ehk näha, kui palju on mul endal sellest ainest 35 aastat hiljem veel meeles.

Kui me eelmisel sügisel süvaõppemooduliga alustasime, siis olid vene noored väga ebakindlad, isegi natuke hirmunud, kuid nüüd töötavad nad ainetundides kaasa, kirjutavad uurimistööd, läbi raskuste küll, aga saavad hakkama. Olen lohutanud neid sellega, et eesti noored õpivad samuti õppeainete terminoloogiat, kuna ainekeel on nii vene kui eesti noortele omamoodi võõrkeel.

INDIVIDUAALÕPPE TUNNID

Signe Abel: Minul ei ole olnud õnne süvaõppemoodulit õpetada ja ise ka targemaks saada. Kuid lisaks tavalistele eesti keele tundidele ja süvaõppemoodulile on meil keeleraskustega noorte jaoks individuaalõppe vorm, kus võivad osaleda kõik õpilased, ka need, kes käivad süvaõppe-, ajakirjanduse, digisüsteemide või mõnes muus moodulis. Igatahes on neil võimalus saada kord nädalas 45 minutit individuaalset eesti keele õpet. Ja tore, et individuaalõpe meeldib neile. Nad on alati kohal, teevad kaasa, osalevad mängulises õppes, loevad, kirjutavad. Individuaalõppe eesmärk on meil arendada eesti keele nelja osaoskust individuaalset õpiplaani rakendades.

Individuaalõppes on mul praegu kolmest noorest koosnevad rühmad, aga tegemist on ikkagi individuaalõppega, sest jõuan kõigi kolmega piisavalt individuaalselt tegelda. Individuaalõpet saavad õpilased koolipäeva sees, selleks on tunniplaani planeeritud eraldi ainetund.

Individuaalõppe teema valime õpilastelt nõu küsides. Sissejuhatuseks mängime keeleõppemänge, sest mängud annavad energiat ja loovad hea meeleolu. Näiteks Mare Kitsniku „Sõnajalaõie“ õpikust leiab päris häid keelemänge. Loeme ka lihtsaid eestikeelseid lugusid laste- ja noorsookirjandusest, vahel luuletusi. Arutleme nende üle.

Katre Sosi: Individuaalõppe puhul on õpetaja nagu arst, kes leiab rohtu vene noore eesti keeles esinevatele puudustele ja paneb valutavatele kohtadele plaastri peale, kui kujundlikult öelda. Noortele tundub ikka, et eesti keelega on neil kõik hästi, kuid tihti selgub, et see pole nii. Muidugi ei võta me neilt eneseusku, vaid juhime ettevaatlikult tähelepanu sellele, mida on vaja juurde õppida ja harjutada. Lõpuks tunnevad nad ennast eesti keeles enesekindlamalt ja nende õpitulemused ka paranevad.

KEELEKOOTSID

Kätlin Sass: Meil käib juba teist aastat ka keelekootsing ja vahva on see, et kootsideks ei ole ainult eesti keele õpetajad, vaid ka mitu aineõpetajat. Kokku on meie gümnaasiumis kuus eesti keele kootsi ja tänu sellele saavad vene noored endale keelekootsi lausa valida. Stuudiumis on kootside nimed väljas ja noored ise vaatavad, keda nad eelistavad. Noored ise ütlevad ka seda, mida nad oma eesti keeles soovivad parandada. Kootsi soovivad endale ka need vene noored, kes tahavad C1-taseme eksamile minna. Keelekoots aitab oma kootsitaval selles mitteformaalses keeletoes oma eesmärke sõnastada ja julgustab teda iseseisvalt oma keelt arendama, aitab tal igakülgselt keele kasutamisega seotud hirmudest üle saada.

Signe Abel: Vahel me kasutame „kootsi“ asemel sõna „keeletreener“. See on inimene, kellega saab nelja silma all eesti keeles vestelda. Keeletreenerid vestlevad vene õpilastega sobivate vahetundide ajal või ka koolipäeva lõpus.

Mina olen olnud ka täiskasvanud venelastele eesti keele koots. Ühe neist leidsin Facebooki portaalist „Räägi minuga“. Tegemist oli Ukrainast Eestisse tulnud noormehega, kes soovib õpetajaks saada. Tänu suurele isiklikule huvile on ta õppinud eesti keelt päris hästi rääkima, kuigi ametlikus mõttes on sooritanud A2-taseme eksami üle 80 punkti peale. Olen olnud ka ühe Narva arsti keeletreener, kellega tutvusin spordivõistlustel. Ka tema on Eestisse mujalt sõitnud ja isiklik huvi kannustab teda keelt omandama.

KEELEKOHVIKUD

Katre Sosi: Meil on kord kuus oma kooli aatriumis keelekohvik. Seal osalemine on vabatahtlik, kuid alati on tulnud kohale nii vene kui ka eesti noori. Keelekohvikut on korraldanud keelekootsid, sh õpetajad koostöös kooli õpilasesindusega. Üheskoos on süüa tehtud ja lauda kaetud, lauamängude õhtut korraldatud. Keelekohvikute omapära seisneb selles, et need toimuvad alles pärast koolipäeva ja õpilased tulevad sinna vaba suhtlust nautima. Kohvikud on olnud menukad ja lõbusad. See on tõhus mitteformaalne õppeviis, kus õpilased isegi ei tunneta, et nad õpivad.

ÕPILASMENTORID

Signe Abel: Meil on paljudel vene noortel eesti õpilasest keelementor. Osa eesti õpilasi pakub ennast ise keelementoriks välja. Nad aitavad hea meelega mõnd vene koolikaaslast, kellega saavad omavahel tihti kokku, käivad koos lõunavaheajal söömas jne. Mentoriga saavad vene noored harjutada ka eesti noortekeelt ja slängi, kuid ka üldine suhtluskeel paraneb neil kiiresti. Õpilasmentoritele on see väga hea võimalus praktiseerida juhtimisoskusi, koostööd, analüüsi- ja empaatiavõimet, konflikti- ja probleemilahendust, kiirelt reageerimist, samas saavad nad kogukonna hüvanguks tehtava töö hea tunde. Tegelikult annab keelementoriks olemine eeliseid ka ülikoolidesse kandideerimisel ja töökoha valikul.

Sel õppeaastal on meil viis õpilasmentorit, kes toetavad koolikaaslasi lisaks eesti keelele ka teistes õppeainetes ja vastavalt igaühe huvidele. Iga õpilasmentor on valmis tuge pakkuma kahele õpilasmenteele ja seitse inimest ongi seda suurepärast võimalust sellel aastal ära kasutanud. Õpilasmentorlus on vabatahtlik tegutsemisvorm, millest saavad kogemuse nii mentor kui mentee, see avardab mõtteviisi ja õpetab olema parem inimene.